Postitus
Postitas lostinthemist » 17 Mär 2011, 16:03
Ma olen olnud Silent Hilli fänn sellest ajast saadik, kui mängisin SH 2 aastaid-aastaid tagasi ja seega pidin Homecoming-u ka endale sebima. Ütlen julgelt ka, et SH 5 oli üks peamiseid põhjuseid, miks ma ostsin endale Xboxi. PC versioon oli välistatud, sest arvuti pole piisavalt tugev.
Mängima asudes oli kohe tunda, et mängu tegid valmis ameeriklased. Verised seinad, tumedad koridorid, roostes ventilaatorid undavad täisvõimususel - Nightmare maailm on endiselt väga õudne. See kõik on muidugi hea, aga kas me ei ole juba kõike seda kuskil varem näinud? Täpselt nii, Silent Hilli filmist. Kurvaks teebki see, et mängu tegijatel puudus küllaldaselt loomingulisust ja kujutlusvõimet ning mäng tundub kohati täiega rip-off filmist. Medõed (alguses tundus, nagu ma oleks haigla asemel pigem bordelli sattunud) ja isegi Pyramid Head oli sinna topitud..
Atmosfääri ehitab üles endiselt fantastiliselt hea Akira Yamaoka muusika (kuigi eraldi OSTi kuulates ja võrreldes teiste osadega oli tegemist pettumusega), graafika on üleüldiselt ilus, kuid teatud detailid jätavad soovida, näiteks Alexi hambad on nagu vatiplommid. Mõistatused olid üsna korralikult tehtud ja nende lahendamine vajas üsna palju mõtlemist - vahel oleks tahtnud lausa walkthroughi lahti võtta ja mõistatusega ühele poole saada.
Negatiivsest: sisu on üsna nõrk, ei haara eriti kaasa kuni viimase veerandini, mil hakkavad välja tulema räpased saladused. Veel kurvem on see, kui lühike mäng on. Mäng on orienteeritud rohkem actionile kui psühholoogilise hirmu tekitamisele. Jah, Akira Yamaoka muusika aitab atmosfääri loomisele kaasa, kuid mitte psühholoogilisele hirmule. Häälte pealelugemine oli vahepeal kohutav ja sünkroonist väljas. Joshile hääle pealelugemisega pandi kõige rohkem võssa, et lausa piinlik oli vaadata. See oli tõesti väga kohutav.
Action..action... mul pole sõnu, kui raskeks see mäng on tehtud. Iseenesest on tore, kui mänguga üritati realismi saavutada, aga see ei ole enam lihtsalt normaalne, kui ma sain vähemalt 25 korda surma politseijaoskonnas, kus need Schizmid hakkasid järjest peale tulema. Jah, ma mängisin kerge raskusastmega, kuid ülejäänud SH mängude surmade koguarv ei ületa seda politseijaoskonna oma... Vähemalt mõned koletised näevad väga hirmuäratavad välja, näiteks needsamad Schizmid. Bossivõitlused olid muljetavaldavad ja meeldejäävad.
Mängus antakse sulle ette ka valikuid ja need määravad ära selle, mis lõpu saad. Kõige iroonilisem oli see, et ma sain esimesel mängukorral viienda lõpu - UFOdega. Te oleksite pidanud nägema mu nägu...
mu nägu seisis!
6,5/10
The meeting of two personalities is like the cont[tents of?] two chemical substances: if there is any reaction, both are transformed.
To live is...
to change
to gain by loss.